Mõõk

Jälle kodust eemal, kuulan tuulte uluvat häält
Isa tagus mulle mõõga, mis teistest tugevam mu käes

Ma tõusen ja võtan oma mõõga, ma tõusen ja ei anna alla!
Mu ees raugeb ka kõige külmem põhjatuul

Hällist hauani see mõõk mind viib;
Ohvrikivide veres karastatud ta
Omal maal see mõõk mu vööl;
Pimestavalt ere läige on tal

Kui ma tõusen ja võtan mõõga
Siis raugeb mu ees kõik maas!
Mu jumalad äikesest
Mu peale vaatavad