HULLEM

Oleks võinud minna sada korda hullemalt
Ja tuleta meelde, et praegu näib minevat üsnagi kenasti
Võin olla negatiivne
Siiski õnneks mitte depressioonis murelaps
Lootusetu introvert ning elu nii, et
Armastangi naisi, kellest ainult luuletan
Vähemalt ma suudan armuda
Käputäis kaaskondlasi, kes kuulevad
Ja tunnevad mind lõhki-läbi, mõistavad
Kellele ei ole vaja ennast tõestada
Oleks võindki minna tuhat korda võikamalt
Ja tuleta meelde, et praegu näib minevat üsnagi kenasti
Võin tunda ennast rumalalt või inetult
Vähemalt ei ole keha halvatud või elu ilmetu
Võib olla kõle ilm ja kohutavad riided
Ootad tunde inimest, kes kunagi ei tule
Peagi uus kevad, lohutavad pilved
Võid olla vananend, ent vähemalt ei sure
Praegu, ja kui ühel hetkel tarvis panna sussid kirstu
Võid lasta kogu ängi ja agooniad rahumeelselt rippu
Ja löödaks lokulauda, öeldaks järsku “Mine!”
“Mine!”, seal pole midagi hirmsat
Vaid su sõbrad, ja kui tahad uskuda, saad tiivad
Või haaremi või jahutava tühjuse
Kui mõtled praegu, ehk ei ela enam üksluiselt
Sest et sina pole see, kes nutab oma matustel
Sa pole see, kes keeldub lähedasel helistamast
Sa pole see, kes ilma tegudeta julgeb lootust hellitada
Ja kui oled, alati võiks minna hullemalt