Ballad punastest paeltest

Öö peidab külma ja tumma vett
Lauka sees sügaval on silmade pett
Meelib ja kutsub kui hurmav neid
Kõndima sammaldunud rabametsateid

Kõnni mu järgi, mul valge on juus
Selge on silm ja pehme on puus
Kodutalu-rada sulle võõraks nüüd jääb
Minu lausutud loitsud sul kaelas kui lõõg

Su juus lõhnab värskelt kui kastene hein
Su huulede puna on kui purpurne vein
Kuid paelad, need on punased mu randmete peal
Su nõidus, va võhl, nii mul ligi eal ei saa!

Vaata kui pehme on laukane pind
Emmata võiksid sääl öö läbi mind
Kuid luba mind, ma aitan sul seljast nüüd rüü
Päästan sinu paelad ja võtan sinu vöö

Leek sinu peos on kui kiskja kulm
Su rindade kumerus kui kirikaia kalm
Su loitsud, va kaldun, ei mana küll mind teelt
Sest laukasse kao, kuni aega on veel!

Soosamblal külma ja tumma verd
Kontidelt liha kaabib soohaua nõid
Su paeladest punastest ma palju ei pea
Ma viskan need lihtsalt, kus juhtub, sa tea
Su paeladest punastest ma palju ei pea
Need viskan, kus juhtub, sa tea!