Ärme räägime Brunost

Ärme räägime Brunost, ei, ei, ei!
Ärme räägime Brunost!

Kuid!
Oli me pulmapäev
(Oli me pulmapäev!)
Seadsime end valmis, oli pilvitu päikest täis päev
(Pilvedest prii pulmapäev!)
Bruno, tal silm, nagu pitsitaks king
(Pikne!)
Ma räägin ju, kas sa siis ei näe!?
Sind toetan, mi vida ei muud

Bruno lausub kogu väest
See polnud nali!
See surmani mul meelde jääb
Ja võtke vihmavari!
Äiksetormis pulmapäev
Nõnda kaunis päev, et kas sa näed!

Ärme räägime Brunost, ei, ei, ei!
Ärme räägime Brunost!

Hei!
Hirmus kuidas Bruno muudkui komistas ja kukkus
Siiani on kurgus kuis ta pomises kui tukkus
Pragises ja praksus nagu tuultes kõrbend maa, tš-tš-tš
Masendavat pahandust on raske kanda
Ikka jäi abuela tema meelevalda
Seedima neid endeid millest aru ta ei saand
Mina ka ei saa

On veider ta
Lemmikloom tal rott
Kui sind nimetab
Siis peas on sul kott
Salamõtteid loeb
Ja hõiskab, kui põed

Ärme räägime Brunost, ei, ei, ei!
Ärme räägime Brunost

Ta ennustas, hukka saab
Mu kalasaak (O ei!)
Ta ennustas, paksuks läen
Ja kas sa nüüd näed! (O ei!)
Ta lausus, õige pea läeb kiilaks pea
Ja nüüd ma ei tea. (O ei!)
Me saatust just ärab (?) tema ennustus!

Lausus ta, õnne tunda ma saan ning et täide mu soovunelm läib
Lausus ta, minus puhkeb kord jõud, mis kui suur arbuus päeva käis
(Ongi Mariano peagi siin)

Lausus ta, et mu mees ideaal minu kaasaks ei saa
Ta saab keegi teine
Vist teda kuulen ma
Hea küll, ma ei taha kuulata sind
(Jah, nüüd teda kuulen ma)
Teda kuulen ma!

Mmm... Bruno
Mis me teame Brunost?
Nüüd kõike tahan teada ma Brunost
Ma tahan tõtt, ainult tõtt vaid Bruno!
Isabela, su peiks on siin!
Õhtueine!

[...]
(Ta on siin!)

Ei räägi me Brunost!
Miks üldse rääkisin Brunost?
Mitte sõnagi Brunost!
Jah, ärme enam räägi Brunost